Kõigepealt ilm. Selge, kui peab ebasoodne olema, siis olgu. Aga - oleks siis olnud külm, noh, nii külm, et kohe on. Aga ei. Lihtsalt vastikult jahe. Või oleks siis sadanud kohe ladinal. Ei - ainult udutas ja see vastik rõske puges igale poole. Teiseks valgus. Tundus, et absoluutselt kogu aeg oli pime. Ei paistnud kuud ega päikest. Ühesõnaga, polaaröö on lähedal ja kaamuse aeg, mida iganes see peaks tähendama on käes. Существует даже такое финское слово - kaamus, обозначающее зимнюю депрессию, вызванную темнотой, полярной ночью ("МОЛОДЕЖЬ ЭСТОНИИ", 21. august 2004).
Nagu aju veel vähe krussis oleks sellest, siis tagatipuks pidi just veel kella keerama.
Siin on kohane kõigepealt väike kellakeeramise valdkonna IQ test.
Kui oskasid kõigile neile küsimustele vastata kõhklemata, kiirelt ja soravalt oled ilmselt geenius. Või ei ole Sa kaamuse ohver.
Jätke ometi see kell rahule!!! Olgu kogu aeg suveaeg!!! Siis on kogu aeg valgem!
Igatahes sellest tahakeeramisest ja kaamusest kokku arenes pühapäeva õhtuks välja täielik hullumise-eelne seisund. Kuue-seitsme paiku oli tunne et sügav õhtu on käes, et oleks nagu väsinud, aga und pole(ks kui magama läheks), või vastupidi, oleks nagu unine aga väsinud pole. Nagu oleks mingi tundmatu öine päevaaeg keset päeva. Ei hommik, ei lõuna, ei õhtu, ei öö. Kõik täitsa segamini. Korraga jõudsime äratundmisele, et kodus istudes ei elaks seda üle. Nii sõitsimegi Eedenisse ja kolasime niisama kaubandusasutustes. JYSK, see sodipood, see oli kõige valgem. Ma ei tea, kas see nüüd aitas või mitte, aga see tundmatu aeg päevast sai mööda saadetud. Rahu küll hinge ei tulnud.
Nüüd järgneb siis umbes 4 kuud sellist aega, kui valget aega õhtul ei näe... Ja peatselt ka hommikul mitte. Masendav. Totaalselt tahaks ära. Umbes nagu rändlinnud.
